Teema 3: Sotsiaalvõrgustikud

Sotsiaalvõrgustikud on oma tekkest alates olnud üpris populaarsed ja suurel hulgal rahvast ligi meelitanud. Eks see ole loomulikult ka nende toimimise põhimõte. Aja jooksul on vahetunud parasjagu kõige populaarsem keskkond ning on toimunud mitmed nö ränded ühelt platvormilt teisele. Eesti kontekstis mäletan ning olen osalenud näiteks rändeteekonnal rate.ee -> orkut -> facebook. Nendest kolmest esimene oli vast kõige erinev ning võib vaielda või arutleda mil määral teda algusaegadel üldse sotsiaalvõrgustikuks võib nimetada kuid inimesed siiski suhtlesid ja jälgisid seal üksteist. Üheks sotsiaalvõrgustike kestmise või populaarsuse fenomeniks võikski olla see tunne või levinud arusaam, et kui sind seal pole, siis polekski sind justkui olemas. Isegi tööandjad toksivad ühena esimestest kohtadest uue kandidaadi nime just sotsiaalvõrgustiku, tänapäeval enamasti Facebooki, otsiribale ja vaatavad mis inimesega tegu on. Sealt vastu vaatav pilt võib olla muidugi üpris petlik, sest mitte kõik inimesed ei kajasta kogu oma elu ja tegemisi tervikus sotsiaalvõrgustiku avalikus ruumis, ning paljud kasutavad seda kanalit ära ka oma elu nö glamuursema, lillelisema ja värvilisemana näidates, näiteks nö sõbrustades rohkem või vähem kuulsamate inimestega keda nad kas päris hästi või veel sagedamini üldse eriti ei tunne. Võttes näitena ette hetkel ilmselt kõige laiemalt levinud sotsiaalvõrgustiku Facebook, siis on see oskuslikult koondanud endasse kõikvõimalikud igapäevasuhtluse vormid mida inimestel tarvis võiks olla: otsevestlused, grupivestlused, arutelufoorumid, teemade jagamise ja kommenteerimise, turu jpm. Ka uudised ja info liiguvad tihti läbi Facebooki palju kiiremini kui erinevaid lehekülgi sirvides. Sellest on tulnud ka selline probleem nagu FOMO (Fear Of Missing Out) ehk hirm millestki heast ilma jääda kui õigel ajal kohal pole. See takistab ilmselt paljudel ka nö juhet seinast tõmbamast kuigi pidev vajadus sotsiaalvõrgustikku sirvida võib muutuda või on juba muutunud väsitavaks ja koormavaks.